Miks me midagi halvasti nähes silmi kissitame? Põhjus on selles, kuidas valgus silma pääseb.
Valguskiired pääsevad silma läbi kumera silmaläätse ja koonduvad reetinal ehk silma võrkkestal. Paar keerulist vaheetappi hiljem saab su aju aru, et tegemist on erinevate kujude, värvide ja tekstuuridega. Lühinägelikkuse puhul aga fookustub valgus mitte täpselt võrkkestal, vaid kiired koonduvad pisut varem ja võrkkestale jõuavad uuesti juba laiali hargnenud hägused kiired. Kaugnägelikkuse puhul aga koonduvad valguskiired hoopis silma võrkkestast kaugemal ning selle tulemusena ei näe ka see inimene selgelt.

Valgus sellelt objektilt, mida sa püüab vaadata, konkureerib valgusega sinu vaateväljas olevatelt muudelt objektidelt. See nö lisavalgus on põhimõtteliselt „müra“. Nii et kui sa kissitad silmi, vähendad sa muudelt objektidelt tulevat valgust ja elimineerid seda „müra“ kasvõi vähekegi. Silmalauge üksteisele lähendades muutub lisaks õige kergelt ka läätse kuju, kuid sellel on nägemisteravuse paranemisele siiski väga väike efekt. Olulisemat rolli mängib siiski valguse vähenemine tänu väiksemale silmaavale.
Ehk põhimõtteliselt töötab su silm umbes nagu fotoaparaat. Fotoaparaadi puhul sätid sa parema fookuse saamiseks aga ava, parema nägemise saamiseks aga kissitad silmi.

Nii et silmade kissitamine on iseenesest silmadele ohutu ega riku su nägemist, kuid kindlasti viitab see asjaolule, et vajad nägemise korrigeerimiseks (uusi) prille või läätsi. Küll aga võib silmade kissitamine sulle mõne aja pärast anda kortsud – ohutu, kuid mitte just kõige meeldivam lõpptulemus 🙂 Ning kuna silmade kissitamise ajal pingutad paratamatult näolihaseid, siis ka peavalud pole välistatud.

Nii et ära kissita! Kanna õigeid prille või sobivaid kontaktläätsi!